Lasnamäe põhikool.
Midagi on selle kohta ütelda küll.
Suht kuulpähe objekt oli.
Oleme neid koolirekonstrueerimisi nüüd päris palju teinud. Tellijaid on ka olnud kõikvõimalikke, alates koolidest enestest kuni huligaan-ehitajateni, vahepeal mitmeid linnaameteid. Ega sellisete tööde maine eriti kõrge ole ja eks ole ka väga ära rikutud koolimaju ka, abitu arhitektuuri ja puuduliku tehnilise lahendusega. Need rikutud koolimajad tekitavad vahel lausa füüsilist ängi – meil on olnud võimalus eurorahade toel luua perfektselähedane keskkond, aga tegeleme endiselt pisiasjade järelremondi ja ventilatsiooni reguleerimisega, rääkimata vaesest ja igavast visuaalist. Seda raha enam ei tule. Kunagi.
Ma ei arva, et meiegi oleme igakord ajakirjaväärilised aritektuurse keskkonna uuendajad olnud. Kompromissid on paratamatud. Aga südametunnistuse vastu me küll läinud ei ole ja ehitaja kasumiprotsenti oleme korralikult sisse sõitnud. Lõpptellija on saanud, mille järele on tulnud. Või vähemalt midagi väga sellelähedast.
Nõukogude ehituskultuuri kurioosumitest võib ka siinkohal hommikuni rääkida ja sellestki, et ALATI on umbes poole ehitamise peal olnud kõigi ühine seisukoht – oleks ikka pidanud lihtsalt maha lükkama kõik ja uue maja ehitama. Ei olnud ka Lasnamäe põhikool veidrustevaba, aga mitte ka rohkem kui teised koolid.
Pigem tegi selle projekteerimise huvitavaks kooli suunitlus ja kogu hoone funktsionaalne struktuur. Tegu on nimelt venekeelse käitumuslike eripäradega laste kooliga.
Linna haridusameti inimesed olid käinud välismaal ja koolitustel ja näinud koole, kus traditsiooniline õpikeskkond oli asendatud vabakasutuses, voolava ja transformeeritava õpiruumiga. Sellist kooli meilt oodatigi. Eks see oli ka meie enda esimene lähenemine.
Teisel pool olid aga õpetajad-praktikud oma töö- ja rahvuslike traditsioonidega. Käitumishäiretega lapsed ja õpetajad, kes tunnistavad veenmisvahendina ainult jõudu ja distsipliini – Makarenko kolooniat teate ju? Jõud ja distsipliin on armastus, see ongi nende maailmavaade.
Ja seal vahel siis arhitekt, kes peab kõigile sobiva lahenduse olemasolevasse 6×6 meetrisesse ruudustikku suruma, ilma out of box võimaluseta. Tegelikult ma julgen arvata, et me saime hakkama. Olemas on nii inidividuaalõppeklassid, väikeklassid kui tavaklassid. Funktsionaalsed seosed ja ühendusteed võimaldavad nii isoleerimist kui ühiskasutust. On võimalik nii vaikuses õpetajaga kahekesi püüda millestki aru saada kui „pehmes toas” kogu frustratsiooni välja elada, teisi segamata. Rääkimata siinkoolis üliolulisest teatriringist.
Kool oli aga ainult pool lahendust. Majas pidid leidma koha veel Lasnamäe Lastekeskus – tegeleb samade lastega ja samamoodi, nagu kool, aga on linnaosavalitsuse, mitte Haridusameti haldusalas. Juhtkonnad muidugi kohalike traditsioonide kohaselt omavahel ei suhtle, aga kasutavad sama sööklat ja võimlat. Vähe sellest – oma koha pidid leidma Õppenõustamiskeskus – kah nagu kool, aga mitte päris kool. Ja väljarenditavad väikeklassid teiste koolide sarnaste laste jaoks, kus koolides väikeklassidele ruume pole. Ja Tallinna traditsioonide kohaselt äripind, poksiklubi. Kõik need funktsioonid pidid toimima nii, et valmistoodang, tooraine, kliendid ja personal ei ristuks ei omavahel ega struktuuriti. Krematoorium oma erinevas staadiumis leinajate eraldamisega on selle kõrval sama keeruline, kui korteris vannitoa puhtasse tsooni paigutamine. Kõiki neid struktuure tuli ühtlasi eraldi ventileerida, kütta ja veega varustada, sest arvemaksjad on ka kõik erinevad.
Ma arvan, et me saime hakkama ka selle poolega. Igatahes pole keegi kaeblema tulnud ja poksiklubi on eriti rahul, mis lisab teatavat turvatunnet.
Arhitektuuriga oli oluliselt lihtsam. Nende tüüpkoolimajade keskplokkide ruudukujuliste akende esteetika andis suuna ette, kogu maja väljendab minu kerget nostalgiat kolmekümnendate järel-funktsionalismi suhtes ja värvilahendus on lihtsalt sümbolistlik – corten-pruunid muserdatud lapsehinged, mis selles koolis helevalgeks muutuvad. Saagu siis pärast neist hingedest jälle misiganes. Peterburi teed mööda sõites köidab igatahes pilku. Kui päike paistab muidugi.
Tühi jutt.
News via SFMOMA
